| | Meeli-loite0281's Journals Recent Comments 2008 aasta suvel oli mul koguni neli reisi: Slovakkia, Horvaatia, Türgi ja Ameerika idarannik Niagaara juga. Fantastilised ja omapärased kõik. Ma olen tänavu 2009 aasta jõulude esimesel pühal seda kirjutades, väga uhke. Kui palju sai nähtud. Olen käinud 2007 aasta suvel Sitsiilias, Korful ja Soome-Rootsi Taani reisil koos õpilastega. Need olid kõik fantastilised. tahaksin tulevaks suveks korraldada erinevatesse paikadesse aga ikkagi sama sisuka reisipaketi. Lisan siia oma kirjutised. Olen kirjutanud nii ajalehtedele üht teist kui ka raamatuid. Ilmunud on kaks, mustandeid puhtandeid mis seisavad märksa rohkem. Vast nii saangi neid avaldada. Korfuke Vahemeres
Nii nagu ohustatud maailmapärandi hulka võivad kuuluda Londoni Tower, Galapagose saared, või Machu Picchu Peruus, võiks sinna kuuluda ka Korfu saar Kreekas. Hetkel on maailmapärandi nimekirjas 830 paika. Mul on seega õnnestunud ära näha nendest üksikud, ja varus seisab minu arvates ka Kerkyra, ehk teisiti nimetatud Korfu.
Saareke asub Joonia mere põhjaosas, vastu Kreeka läänekallast, lausa kiviviske kaugusel Albaaniast. Oma asendilt on see hoopis eriline, kuna teised Kreeka saared on peamaa lõuna ja idarannikute läheduses. Tõenäoliselt on eestlased saarest lugenud Gerald Durrelli lustlikust raamatust "Minu pere ja muud loomad" või siis ise ära käies. Korfus on peamine ta looduse ilu, mida kiidetud juba alates Homerosest. Saar ise pole kuigi suur, 5 korda väiksem Eestist pikkuses ja 6 korda laiuses. Võrreldes väiksuse suhtes Eestiga tekib ehk tahtmine võrdlema minna, ise end suuremana tundes.
Kirjutaksin esmalt pealinnast. Korfu vanalinn meenutavat Veneetsiat. See vastab tõele - oli ju saar oma kirju ajaloo jooksul nii Bütsantsi, Veneetsia, Prantsuse kui Briti võimu all ja mõistagi jätsid nad kõik siia oma jälje. Ma loodan tuua välja parima saare ainulaadsuse kohta, ta atraktiivsuse, kultuuri ja ta inimeste kohta.Järgmisena pajatan loo saarekese ülipõnevast ajaloost. Väljakaevamiste järgi on olemas tõendusmaterjale sellest et Korfu oli asustatud juba 7.- 4. sajandil e.Kr. Saarel elasid ja tegelesid meresõidu ning kaubavahetusega tegelevad foiniiklased. Nende käsitöö oli kõrgtasemeline ja laevaehitus kvaliteetne. Esimesed kreeka asukad tulid Eviast 8 sajandil ja neile järgnes korintoslaste põgenikegrupp. Korintoslased rajasid Korfule koloonia, mis arendas kaubavahetust kõigi Aadria mere linnadega. Nii sai saarest tugev sadam. 40 a. p. Kr. jõudis saarele ristiusk ja rajati ka esimene kristlik kirik. Peale Rooma impeeriumi langemist jagati Rooma valitsetud territoorium ida ja lääne impeeriumiteks. Ida impeeriumist sai Bütsants, mille koosseisu kuulus ka Korfu. Bütsantsi võimu ajal, mis kestis 1267 a.-ni p. Kr., ründasid Korfut regulaarselt piraadid ja barbarid, seejärel langes Korfu normannide võimu alla, millele järgnes veneetslaste valitsusaeg.1267.a. vallutas saare Anjou Charles, Sitsiilia kuningas, kelle juhtimisel hakati õigeusklikke taga kiusama ning üritati kõik kohalikud õigeusu kirikud muuta katoliiklikeks. Reformatsioon kukkus läbi ja Korfu langes uuesti Veneetsia võimu alla (aastateks 1386-1797). Taaskord kannatas Korfu piraadirünnakute all. Saarel kehtis feodaalne kord, mille käigus kujunes kolm sotsiaalsest klassi: aadlikud, kodanlased ja lihtinimesed. Aadliklassi üleolek tekitas mässe, mis karmilt maha suruti. 18 sajandi lõpul vallutas Napoleon Bonaparte Veneetsia, mille tulemusena sai ka Korfu saarest Prantsusmaa osa. Napoleon saabus lihtrahva jaoks kui vabastaja ja põletas avalikult “Libro d'Oro” (Kuldne Raamat), milles olid määratletud aadlike privileegid. Samal ajal asusid inglased vallutama järgemööda Ioonia saari ja võtsid ka 1815.a. Korfu oma võimu alla . Inglise valitsuse all olemine oli Korfule heaoluperiood, sest sel ajal sai kreeka keelest ametlik riigikeel, ehitati uusi teid, parandati saare veevarusid ja täiustati haridussüsteemi. Erinevalt paljudest teistest Kreeka saartest, ei langenud Korfu mitte kunagi türklaste võimu alla ning suutis kõik türklaste järjepidevad rünnakud edukalt tagasi tõrjuda.
21. mail 1864.a. said Ioonia saared (k.a. Korfu) ametlikult Kreeka riigi osaks, mille tulemusena muutus olukord saarel stabiilsemaks.
Pealinnas kunagise sadamakindluse vastas asub mitmeid kunagisi veneetsialikke aadliresidentse. Lõunamaise taimestikuga linnapark Spianada mõjub samuti veneetsiapäraselt. Igapäevaselt lõõmava päikese all võtsime ette jalutuskäigu vanasse kindlusesse Fortetsasse. Vana kindlus meenutab Joonia saarte ühinemist Kreekaga aastal 1864 ja seal on ka müürile asetatud sündmust meenutav mälestustahvel. 1824.a.rajati Ioonia akadeemia, ehitati koole ja reorganiseeriti riigiasutusi. Praeguse lennujaama lähistel asus antiikaja Korfu, millest paraku pole küll eriti palju säilinud. Sama kehtib ka 6. sajandil e.m.a. ehitatud Artemise templi kohta, mille 1812. aasta väljakaevamistel leitud detailid on eksponeeritud linna arheoloogia-muuseumis. Igaljuhul pärast Napoleoni lüüasaamist 1815 asstal sai saarest Briti territoorium ja nii sai alguse 50 aastat aega Briti reeglite järgi. Sel ajajärgul ehitati palju, infrastruktuur arenes edasi, teed ja vee- ning kanalisatsioonisüsteemid. II Maailmasõda ei möödunud saarest,olid Mussoninilgi seoses Korfuga omad plaanid. Pärast sõda olid rasked ajad ja selles polnud midagi erinevat Kreekast, saare haldajast. Vaesus, majanduskriisis vaevlemine ja emigratsioon vältasid kuni 1960-ndate aastateni. Alles turismi areng päästis saareelu. Neljakümne aasta jooksul on Korfust saanud Mallorca ja Kapri järel Vahemere üks kõige enam käidavamaid paiku. Saare rahva keel on tõenäoliselt vanimaid Euroopas, ilu ja ajaloo rikkus oma nelja tuhande aastase teadliku ning kolme tuhande aastase kirjakeeles olemasolu jooksul loonud märkimisväärsed kultuurivarad.
Ja kui head on siinsed toidud. Igalühele neist on migi ajastu hõng ja päritolu sisse kodeeritud. Näiteks pudding, mis tuli saarele inglastega koos 19 sajandil. Toidu maitse on eestlaste jaoks suupärane, kes me ju samuti armastame mitte vürtsist ega soolast, aga samas ürtidelt rikast . Erilise maitse annavad toitudele kohalikud vahemerelised toiduained oliivi, sidruni, köögiviljade, tomati ja kala näol. Köögitraditsioonid on sel saarel ajaloos tagasiulatuvad vanade heade aegadeni mil kokk pani ühte patta kõik kokku ja hautas seda terve päeva. Lambaliha on siiani korfulastele pearoog. Klassikaline moussakka kantakse lauale koos lambalihaga. Veini on saareriigis toodetud juba alates 4000 E.Kr. ja ka praegu kuuluvad veinid iga toidukorra juurde. Kunagisest brittide ülemvõimust saarel andvat aga tänaseni tunnistust armastus kriketimängu ja ingveri õlu vastu.
Praeguse lennujaama lähistel asus antiikaja Korfu, millest paraku pole küll eriti palju säilinud. Sama kehtib ka 6. sajandil e.m.a. ehitatud Artemise templi kohta, mille 1812. aasta väljakaevamistel leitud detailid on eksponeeritud linna arheoloogiamuuseumis.
Vaevalt leidub turismiprospekti Korfust, mil poleks kujutatud kaht kloostrihoonet linna külje all keset vett. Nii Panaijatis Vlachernase klooster kui Pondikonisi asuvad tillukestel saartel, üks lumivalge, teine puudesalusse varjunud. Muinasjutuliselt kaunid on nad nii silmipimestavas päikesesäras kui õhtu-uduses päikeseloojangus või koguni ööpimeduses säravate märkidena.
Korfu pealinna külje all kõrguval Analipsi künkal olevat asunud antiikse Korfu akropolis. Praegu on see ala tuntud Mon Repos´ nime all. See on kunagi kuninglikule perekonnale kuulunud valdus koos villaga, milles olevat sündinud 1921. aastal ka Edingburghi hertsog.
Meid kui turiste huvitasid aga eelkõige rannamõnud ja saarel ringituhisemine, veetlevad türkiissinised lahesopid. Üürisime auto et olla vabad ja jõuda sõltumatutel ratastel kõikjale, näha ja avastada kõike mis võimalik. Kindlasti on saare kauneimaid paleesid Austria keisrinna Elisabethile rahva poolt armastatud Sissyle ehitatud Achillion. Palee nimi räägib keisrinna erilisest kiindumusest Homerose kangelasse ja ka oma poja vastu. Korfu paleesse põgenes Elisabeth Austria õukonna intriigide eest. Hiljem läks palee edasi Saksa keisri Wilhelm II valdusesse, kes kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni seda korduvalt külastas.
Saar on tõeline turismiparadiis. Sõna oseses mõttes "turismirannad" on Gouvia, Dasia, Acharavi, Barbati, Moraitika ja mitmed teised. Saarelikku rahu, oliivisaludest rikast rohelust, mitmeid palmiliike jätkub küllaga. Sõites ringi ümber saare leidsime kõikjalt huvitavaid uniseid kalurikülasid, randu mis valgemast valgemad, päikeseloojanguid mis hingematvad, lahesoppe, mis kõik eriilmelised aga samas kaunid. Meie kõige unustamatum päev ja õhtu koos loojanguga oli Pelestas, Korfu läänerannikul. Linnakeses kõige kõrgema linnaosakese künkale tõustes, kus pidi asuma restoran imelise vaate nautimiseks, pidime kitsastel tänavatel enne auto parkima ja edasi jala astuma. See jalutuskäik osutus omamoodi elamuseks, sest linnakese tänavad on imekitsad, ilma siltideta. Selline elamus mis avanes restoranilauas läheduses olevat mäeselga ja selle taha loojuvat päikest jälgides, jääb alatiseks meelde. Selline igaõhtune vaatemäng on ka keiser Wilhelm II- aina saarele tagasi meelitanud, ja koht kus ta jälgis loojanguid on rahvasuus tuntud "keisritroonina".
Ühe päeva veetsime hotellist eemal läänekaldal Paleokastritsa linnas, mis on tuntud oma 13. sajandil rajatud kloostri poolest. Kõrgel mäel rohelusse mattunud mungaklooster koos väikese kauni kirikuga kloostriaias tegutseb tänini. Teel sinna ja ka kloostriaiast avanevad vaated kaljudest ümbritsetud lahesoppidele on sõltuvalt kellaajast ja päikesepaistest erenevate siniste toonidega kordumatud.
Korfule on eriti iseloomulikud oliivisalud oma iseloomulikult "auguliste tüvedega" kuivsavisel pinnal, käänulised külavaheteed madonnakujudega ristmikel. Reisist Paxosesse ja Antipaxosesse ei tohiks Korful olles küll loobuda. Laevasõit mööda Paxose kaljusest rannikust koos sissepõigetega mõnda põnevasse grotti on elamus omaette. Laev peatus enne väikesaartele jõudmist ja meie üllatuseks pakuti võimalust ujumiseks.
Suur Kanjon
Kanjonite, sh. Bryce kanjoni ja ka Suure Kanjoni, paljude teiste punaste huvitavate kivimivormide tekkeks on vaja, et aluspõhi koosneks vooluvee poolt suhteliselt kergesti erodeeritavatest kivimitest.
Kanjonid on järskude seintega sügavad orud, mis erodeerunud tuule või vooluvete tegevuse mõjul. Tihti on kanjoni järskude seinte püsimise seisukohalt oluline, et kanjoni alaosas paljanduksid suhteliselt pehmemad kivimid kui ülaosas. Kanjoneid tekitavad eelkõige kõrgetel settekivimitest platoodel vooluveed. Kanjoni moodustumist soodustavaks teguriks on see, kui jõe erodeeriva tegevuse kiirus on suurem ümbritsevate kivimite murenemiskiirusest. Aeglane murenemine on omane eelkõige neile piirkondadele, kus on vähe sademeid. Ameerikas on üks jõgi süüdi väga paljude huvitavate rahvusparkide ja neis reljeefivormide sünnis.
Raske on kirjeldada kirjeldamatut, ja minu jaoks on Suur Kanjon kirjeldamatu oma ilult. GC on kui hiigel auk, lõhe maa sees mis oleks ületamiseks liig lai isegi Eesti suurimale Kalevipojale.
Kanjon asub kahe osariigi piirimaadel, tema põhjapoolsed ääred asuvad Utahi lõuna osas, lõunapoolsed ääred Arizonases. Ta pakub enneolematult huvitavat vaatepilti, nii tihti vikerkaarevärviline, igapäevaselt võimas. Lõhe seinad laskuvad aste astmelt sügavikku. Kohati tõusevad huvitavad kivivormid veerudel kõrgemale kui ülejäänud kivimitest astmed. Kui väga teraselt vaadata, siis sügavikus võib silamata looklevat kitsast jõelinti. Colorado jõgi lookleb veerult arvestades pooleteise kilomeetri sügavusel.
Maailma suurim kanjon võtab enda alla 446 km pikkuse territooriumi, on maksimaalselt 29 kilomeetrit lai ja 1,6 kilomeetrit sügav, nendele arvudele pole võrdset,samuti ka ilule. Eriti kaunid on vaated ja fotod tehtud päikeseloojangute, päikesetõusude ajal ning pärast vihma mil lõhe kohal löövad eriliselt särama vikerkaared mitmeastmeliste sildadena. Inimesed jõudes kanjoni servale, jäävad esmalt lummusest tummaks, niivõrd võimas on ees avanev vaatepilt. Paljud puhkevad nutma, ilu võib vallandada sellise reaktsiooni.
Ja sellise „ hiiglase” on vorminud teine „hiiglane”- Colorado ürgjõgi. Kliimatingimuste muutumine, vooluvete jõud, kergesti lihvitavad, kergesti murenevad settekivimite kihid ja ajavool, tekitas sellise reljeefivormi tekkevõimaluse. Meistritöö on vormitud ligi kümne miljoni aasta vältel.
Suur kanjon kuulub õigustatult maailma suurimate imede hulka ja on ka üks UNESCO maailmapäranditest.
Pika lõhe idaossa jääb rahvuspark, mille pindala on 4931 m². 1919. aastal asutatud rahvuspark on USA külastatavaimaid looduspaiku.
Tänapäevase erosiooni kiirus on omakorda põhjustatud temperatuuride vaheldumisest. Arizonase kõrgkõrbeline platoo on ligi 2500 meetri kõrgusel merepinnast. Kõrbekliimas sajab vähe, iga päev aastas külmetab öösel, ja sulatab päeval, see ongi põhjuseks miks toimub füüsikaline murenemine, ehk rabenemine äärmiselt kiirelt.
Kui võtta ette matk Grandis, siis on selleks palju võimalusi. Alati ei pea minema jõeni sügaval põhjas, võib matkata veerudel asuvatel matkaradadel, mis kõik erinevate raskuskategooriatega. Tuleb teada vaid oma võimeid. Ega päris põhjagi jalutus raske ole. Selleks peab varuma terve ööpäeva, tagasitulekuks isegi kaks. Tagasitee on muidugi veelgi väsitavam. Suvekuumuses ei soovitaks jalgsimatku ette võtta. Temperatuur on siis üle 30 kraadi Celsiuse, ning mida sügavamale oru põhja jõuda seda raskemaks läheb kuumust taluda. Rahvast, küll aasialasi, eurooplasi, valgeid, musti, kollaseid liikub siin veerudel ringi palju, ja seda ka suvel. Teekonda alla võtavad ette vaid vähesed.
Neli tundi pärast matka algust jõuavad matkajad üle Colorado jõe viivale Mustale sillale, mis tähendas, et laskumine on õnneliku lõpuni jõudnud. Tagasitee mööda Bright Angeli rada mis keereldes ja loogeldes mööda nõlva tervelt 15 km pikkune on, kestab märksa kauem. Rada ei tõuse otse, kalde nurk on tunduvalt väiksem kui laskumisel, ometi ohudki sellel on suuremad kui laskumisel.
Olen oma Las Vegases elatud aastate jooksul teinud paar matka oru põhja ja kümmekond Grandi veerudele nii põhja kui lõuna veerul. Kõik sellised ettevõtmised on olnud meeliülendavad. Grand on hästi tuntud geoloogilise tähtsuse tõttu, ning on ka geoloogide poolt kõige enam uuritud.
Grand ehk Suur Kanjon kätkeb endas suurepärast uurimismaterjali 3-4 geoloogilisele ajajärgule, rikka fossiilide hulga ja mitmekesisust nii kivimite erineva tekkimise pärast, samuti loendamatute koobaste pärast. Seda peetakse maailmas üheks paremaks erovisiooninäiteks. Mida iganes väärtustest üles loendada, kõik need on seotud geoloogiaga.
Pargis on mitmeid ökosüsteeme. Esineb viis -seitsmest loodusvööndist, mis võrreldav loodusvööndite vaheldumisega reisidel Mehhikost Kanadani.. Esineb ka kolm neljast kõrbetüübist, ulatuslikeim neist on Kõrg Sonora kõrbetüüp.
Grandi Rahvuspark on koduks paljudele endeemsetele ja ohus olevatele looma- taimeliikidele, mis erilise kaitse all. Üliharuldasele kalifornia kondor tunneb end selle avaruste kohal liuldes ülihästi. Ümbritsevates metsades on levinud hirved ja metskitsed. Kiskjaid on raskem kohata, aga kaks kiskjatest- koiott ja ilves - on väga levinud. Kõikjal üle teede välkkiirelt ruttavad maaoravad lisavad põnevust. Pikkade kikkiskõrvadega Aberti orav on turistide radadel pidev kaaslane, kes kartmatult isegi agressiivselt nõuab tähelepanu ja toitu.
Rahvuspargis on alates aastast 1870 loendatud üle 600 surmajuhtumi. Levinumad põhjused on olnud helikopterite õnnetused, fotograafide üle ääre kukkumised, mõnede külastajate uppumised Colorado jõkke. On olnud ka turistide hukkumisi kas üleväsimuse, südame puudulikkuse või vaegsoojumuse tõttu.
Mis on veel atraktiivsem Grand Canyoni juures on see et ülimeeldiva loodusobjekti võib kergelt ühildada ülihuvitava turistiobjekti Las Vegasega. Pärast või enne GC võib külastada maailma lõbu pealinna.
Otselende Suure Kanjonisse küll ei toimu aga väga lähedale saab maandudes Phoenixis või lähtudes autorendil Las Vegasest. Odavaim on rentida auto nelja-viielise grupiga ja telkides ööbides hoida kokku raha isegi motellide pealt. Eelmise aasta sügisel tegin sellise enneolematu reisi ihuüksi. Tallinn-London-Los Angeles. Los Angelesis üürisin mugavustega auto Budget Rendist ja tegin reisi 7000 krooni eest, mitte kellegagi jagades. Olin äärmiselt uhke et sellega nii odavalt hakkama sain. Muidugi oleks ökonoomsem jagades summad nelja peale.
Grand Canyoni järel läksin Bryce Canyoni, sealt tagasiteel Hidden Valley ning Valley of Firesse. Kõik kolm viimast on üldtoonidelt märkimisväärselt punased, kus huvitavaid kivimürakaid. Huvitav on «Tuleorg» oma veripunaste kaljude ja justkui puhtaks pestud puhta liivaga. Tuleorust läks mu üksildane reis edasi kuni Hooveri tammini. Viimane on moodustatud Lake Meade'i, Las Vegast ja Kaliforniat toitva- jootva-elektrit andva kunstlik veekogu äärde. Sõitsin vist küll tuhandendat korda üle Hooveri tammi. Autoreis lõppes Strip’peal – Las Vegase peatänaval, kus Bellagio luksushotell ees fontäänide vee-muusikamäng rahustas maha meeled ja andis järjekordse elamuse. Järgmisel päeval võtsin ette juba tagasisõidu LA-sse läbi Red Rock Canyoni. Iga kord kardan et see on mu viimane Red Rocki külastus, niivõrd olen armunud sellesse rahvusparki. Nimetan Suur Kanjoni väikevennaks Bryce kanjonit, sest nad on sarnaste ilmete, ehk „näojoontega”nagu ühe pere liikmed. Brycest tahaksin kirjutada järgmises artiklis.
Kirjakast
Hariduskatla ümber tuld kohendades
Hariduselu on olnud Eesti valulaps riigi sünnist alates. Kõik me eeldame, et Eesti arengu ainus ?anss on elanike vaimne potentsiaal. Eesti investeerib haridusse enamikust Euroopa riikidest vähem. Siin on suurim vastuolu kogu meie vastuolude seas. Samas nõuame aga sülemite kaupa ja järjest nõudlikumalt.
Tõesti, meie koolides on kõik valesti, halvasti, lausa mäda. Seda eriti kõrvaltvaatajaile, kuna koolis töötajatel pole mahti juurelda. Koolitöö on äärmiselt pingeline. Eesti kooli edukus sõltub eelkõige õpetajast. Ta töötab varavalgest hilisõhtuni, nõudes, õpetades, hinnates, parandades, jagades hirmu ja armu.
Laste isikuomaduste ja arenguvõime puuduliku arvestamise tõttu langeb osa õpilasi koolist välja. Olen nõus, et iga laps on omamoodi andekas ja vajab erilist kohtlemist. Samas tuleb osata ka arvutada. Jagades ühe õpetaja tuhande õpilase vahel osadeks, saame teada, kui palju on missioonitundega pedagoogil võimalik ühe andekaga tegelda.
Ühiskonna probleemid algavad kodust. Alles järgmine etapp on kool, kus “invaliid” jälle jalule tuleb aidata. Arvestagem siis sellega ja ärgem nõudkem võimatut. Eestis on palju õpetaja Laure, kes jagavad eelkõige armu, kui vaid õpilased suudaksid vastu võtta. Paljud õpetaja Laurid aga lahkuvad ametipostilt, jäävad Köstrid, kes paksu kooriku kasvatanud.
Võimu ja raha mängud riigikogus jätkuvad. Otsused on põhjendatud: raha ei jätku ja õpetajad on liiga kehvad. Ametnikud ja poliitikud riigipiruka juures ei näi mõistvat vanarahva tarkust: tühjast kaevust vett ei ammuta.
Siiski on tekkinud lootusekiir. Viimaks ometi on jõutud HF-i eelfoorumil hariduse arengu põhiküsimuste juurde. Juba kümne aasta eest oleks tulnud küsida, missuguse ülesehitusega riik on Eesti. Kui palju SKT-st on riigivõim nõus kulutama hariduse arengule, koolituse korraldusele? Enne, kui hakata vaidlema õppekavade, arengukavade või, veel absurdsemalt, õppekavade n-ö üldosade üle, tuleb panna paika riigi olemus ja arengusuund.
Eelkõige peab meil olema tegus ja kogenud minister. Ministrikohale ei maksa minna praktiseerima ja õppima. Õpetajate ülekuldamisest oli enne valimisi juttu. Nüüd on need jutud vaibunud.
Möödunud valimistel läks üks parlamendikoht maksma miljon krooni. Vasakpoolsed sotsiaaldemokraatlikud erakonnad, kellel seda summat välja käia ei olnud, parlamenti ei pääsenud. Ministrid liigutavad raha ja otsustavad, kellele anda tulusad riigihanked. Finantseerijate poolt on tegu äritehinguga: võtke meie raha eest endale võim, kuid andke meile raha koos kasumiga tagasi! Poliitikuist ei taha keegi jääda opositsiooni, see oleks rahastajate alttõmbamine. Nõnda sünnivadki uskumatud kokkulepped.
Nüüd on sündinud uus koalitsioon ja esimesed otsusedki vastu võetud. Tulumaksuvaba miinimumi järk-järguline suurendamine 2000 kroonini ja tulumaksu vähendamine kuni 20%-ni. Tekib küsimus, kust tuleb siis selle lubaduse täitmine, mis õpetajate palkadesse puutub. Ilma välisinvesteeringuteta kooli seda ei saavuta. Oleme kulutanud miljardeid kroone kõikjale, isegi tualettidesse Toompeal, kuid empiirilised andmed näitavad, et samal ajal on eesti kool alla käinud. Me nagu ei märkagi, et vaene eesti õpetaja saab 0,85 keskmist palka.
Meil on tohutult asjatundmatuid inimesi, kel kõigil midagi kooli- ja õpetajatöö kohta öelda. Kuid õpetajatöö tõeline mõtestamine algab pärast aastakümnete pikkust tööd nende seinte vahel. See aga ei sobi noortele kärsitutele ametnikele, kes arvavad, et protsess on ülevalt poolt juhitav.
Ühinemata pole õpetajatel võimalik oma õigusi ja kutset kaitsta. Mõlema haridustöötajate liidu liitumine on hädavajalik. Soomes kuulub ca 95% õpetajatest Soome Õpetajate Liitu. Naabrid on võidelnud oma ühenduse kaudu välja sotsiaalsed garantiid ja tõstnud õpetajakutse väärikust. Ka 1930. aastate Eestis oli ametnikke vähe ja õpetamise sisuliste asjadega tegeles EÕL.
Hariduse kaudu tagame, et inimesed saaksid elus hakkama ja hakkaksid looma ühiskonnale lisaväärtust. Kuidas me selle saavutame? Tagame õpetajale topeltpalga, seejuures rakendame koolis tänapäeva personalijuhtimise meetodeid. Perspektiivis peab õpetaja palk kujunema turul. Koolid peavad omavahel konkureerima, selleks seame korda pearahasüsteemi ja omavalitsuste vahelise arveldamise. Kehtestame miinimumstandardid. Taotleme välisinvesteeringuid koolide kordaseadmise nimel. Ilus sõbralik ümbrus ja interjöör annavad parema õpilase ja õpetajale hea meeleolu tööd teha.
Andke vaid koolile raha. Õpetajad on juba tõestanud, et suudavad seda kasutada.
| | |
Please wait...